jätame ilusama meelde

Munapühadest on tükk aega möödas, aga pildid veel ripakil.
Ükskord olgu kirja pandud, mis LOODUSLIKE vahenditega neid kõige paremini kirjuks saab. Kui spikrit pole, võib minnna nagu tänavu: parim nipp läks täitsa meelest!
Aga Piret mäletas ja temal olid ka kõige ilusamad munad, tehtud külmutatud mustikatega. No natuke suland, et annaks peale lödistada ja lapi sisse mähkida. Tulemus: säravad indigosinised (tume!) heledamaks hajuvad laigud valgel taustal. Imeilus!

See oli nii vahva, et tegin kodus õhtul veel ühe satsi mune, pannes musikaid segi sibulakoortega. Kah väga hea, kollane ja sinine segunevad, aga pole nii särav sinine enam.
Proovisin seekord esmakordselt vihalehtedega värvida. Kaseviha lehed nagu sibulakoored ümber muna ja kõik lapi sisse. - A ei midagi, peaaegu valge. Ilmselt tulnuks terve viht patta panna ja vedelikku jupp aega keeta, et seda peitsi ikka oleks. Ma olen selliseid hallikasrohelisi mune näind teistel, väga ilus.
Mari tegi munakoore märjaks ja puistas punase tee puru pale. Tulemus - hallikaskirju nagu mõni linnumuna. Kah tore, aga ei mingit loodetud roosat.
Sibulakoorte-munadele panime seekord peale toore noore porgandi pealsete latvu (Maxima müüs Itaaliast pärit värkeid porknaid, pealsed tõestuseks küljes). See jättis peaaegu valge mustri sibulakollase sisse, täpselt taime enda mustriga. Nagu kuuseoksake, ilus ornament.
Kui sibulal võtta ladvapoolne kooreosa tervena ära ja muna peale panna, tuleb päikesekiirte-muster: sibulakoorel on ju sellised vertikaalsed jooned.
Nõuka-aegset puuvillast õmblusniiti tasub kasutada. Mässida muna ümber või panna pundar niiti (kah omapärane sotipodi joonestik). Sama kehtib villase lõnga kohta.
Ja muide! Kunagi kasutasime munade mähkimise lappideks pvl sokkidest ja lastesukkpükstest lõigutud tükke ja see sukamuster jäi ilusti munadele peale. Oli päris absurdne väljanägemine munadel.
Üks mu Võru kolleeg räägib, et nende kodus on mune värvitud moosidega. Täitsa usun, tuleval aastal tuleb proovida.

Üks mees, kes esimest korda muna pihku sai, oli seekord muidugi Artur. Muna kippus suhu või veeres ta üllatuseks lihtsalt minema.

Jääminek

Kevad.
Eile käisin LõunaLehe jääsulamisloo jaoks Võrus Tamula ääres tolle järve jääsulamise seisu pildistamas (ehkki lugu oli Peipsis jääle mineku ärakleelamisest jmt).
Ilm ilus, soe, päikeseline, rannas liiv tahe ja jää ilusti kaldaservast juba ära sulanud, paari meetri jagu. Kaugemal jääl sirasid kaldalt sinna katki pekstud pudelite killud. Jää sulab ja klaasikillud vajuvad ilusasti põhja.
Jutt on linna supelrannast, aeglaselt sügavamaks minevas järves on just sääl servas mudilaste sulistamise ala...

Talnas nõela otsimas. Kevadised vildid

Pisi-Artur sai vanaemalt endale poole aasta juubeli ja kevade alguse puhul vildid. Sest tema kombedel pole sussiosa ja sooje saapaid tal ka pole. Sokkidest nagu vähe ja ühed lambanahksed kapukad, mis seni jalga käisid, olid väikeseks jäänud.
Ime küll, aga isetehtud vildid läksid päris ilusti jalga. Viimistluse ja kinnituse tegemise olin jätnud Tallinnasse teha, lõng ilusti kaasas ja. Et lõikan näiteks ette lõhe sisse (või küljele) ja sinna paneme paela nagu kingadel. Või õmbleme servade külge kinni.
Vot ja tegemata jäi see viimistlus, sest Mari majapidamisest ei suutnud me ööpäeva jooksul leida lõnga jaoks sukanõela. - Otsi sa Tallinnast nõela, hullem kui heinakuhi!
Aga papusid tehakse nii.

Raamatu järgi peaks asi algselt olema kuni 1/3 võrra vajaminevast suurem, sest vanutamisel läheb vilt kokku.

* Lõikasin papist kaks papumaketti.
* Harutasin valgest villaloorist parajaid rebitud tükke. Viis õhukest kihti üksteise peale - kiudu arvestades iga kiht eelmisega risti, siis nad segunevad paremini. Kihtide vahele võib mustriks igasugu värvilisi lõngajuppe, villatutse jmt panna, need vanuvad vildi sisse.
* Panin papist papupildi villakuhja peale. Võtsin kausiga kuuma vett ja majapidamis-seebi. Seebi ja veega pihkude vahel paksu vahtu tehes silitasin villahunniku servad papi servade peale.
* Ladusin selle kõige peale eelkirjeldet viisil teise kuhja villaloori tükke.

* Tegin pealt nats märjaks, et vill kinnituks. Keerasin portsu ümber (st alumine pool üles), murdsin taas villaservad papu peale ja hakkasin vee ja seebiga siluma. Peoga hõõrudes - ikka servadest keskelepoole kokku.
* Nii tegin vaheldumisi mõlemalt poolt sel tasapinnalisel papul, vahepeal võtsin kätte ja silusin ilusti servi, et seal mingeid tolknevaid sakke poleks. Nii ka teine papu. Algul tundub, et vill on igavesti lotendav ja vormitu, aga kui seda peoga vanutamist on tükk aega tehtud, siis tõmbub juba vildi moodi ollus ilusti pappvormi ümber.
*Nüüd lõikasin papud pealt lahti (st sealt, kust jalg sisse torgatakse) ja kiskusin papi välja.

* Järgmiseks tuli vanutamine. Lõikasin tüllist tasapinnalised papukujud ja toppisin mõlemale sisse. Võtsin käteräti, selle peale laotasin tülli ja selle peale panin papud - ikka tasapinnalisena.(Tüll on sünteetika ja siis ei vanu kaks kihti kokku.) Keerasin kõik selle (papud sees, tüll ja rätt ümber) ümber harjavarre ja nööriga kinni. Siis veeretasin vastu põrandat surudes nagu taignarulli. Korda koplmkümmend.
* Harutasin kõik lahti, panin sussid 90 kraadi teistpidi, uuesti kõik ümber harjavarre ja uus rullimine. Vilt vanub lühemaks rullimise suunas ja nii saab mõlemat pidi ühtlaseks.

* Vanutatud sussid olid juba tüki tihkemad. Nüüd tuli lõplik vormimine. Olin penoplastist noaga välja lõigand papude sisud - nii umbes labajala kujuga, vt ülemist pilti. Toppisin need papudesse, eriti sikutades nina- ja kannaosa osa ruumiliseks, st lapikumaks. Ja siis silusin märjalt ja seebiselt vormi peal papusid veel ja veel, kuni kujuga enam-vähem rahul olin ja vilt sai ilusti ühtlane.
NB! Ahjah, mustri tegin ka: kui noid algseid villaloori kuhjasid sai tehtud, siis panin välimisse kihti pisut pruuni ja musta villa. Tulemus sai väikeste ebamääraste laigukestega - nagu lehm või eesti hagijas.

Papu varreosa sai nats liiga lai, aga kui olnuks kitsam, siis oleks Atsi jalga paha sisse toppida, ta
ju ei lükka seda ise sisse. Paelad või kumm või takjakrõps vms peaks laiuse probleemi kõrvaldama.
Talnas viskasime sussid veel korraks pesumasinasse ja tsentrifuugimisse ka. Oluliselt midagi ei muutunud, kuju ei moondunud, aga justkui kohevamaks ja pehmemaks läks.

Viltasju on võimalik teha küll!

Ei ööbikut, ei kukke

Kui me 15 aastat tagasi veebruaris siia Pikale tänavale kolisime, ei väsinud me Mariga õhtuti ülejõe-agulis hulkumast, imestamast ja imetlemast, et See Kõik on Tartu. Poole kilomeetri kaugusel on kesklinn, akna all linna üks peamagistraale - ja meil rõkkas mais-juunis kõik ööbikutest. Ühes neist puumajades, mis jäi meie ja Emajõe vahele, kires varaommikuti kukk ja päeval kõkutasid kanad.

Jah, selline oli Eesti suuruselt teine linn.

Enne viimatisi kohalikke valimisi 2005 sügisel otsustasid linnaametnikud teenida rahvalt plusse sellega, et puhastasid Emajõe kaldad võsast. Ujulast Ihasteni, praktiliselt. Kanali ja Emajõe vahe ka kõik lagedaks. Helistasin abilinnapea Aherile - jätke no mõned puhmad ööbikule. kiitis takka, et oi muidugi. Ja ikka võeti kõik maja.

Kevadel ei olnud enam ühtki ööbikut. Õieti oli - läbilennul paaril õhtul. Aga pesa nad siia enam teha ei saanud. Ööbiku pesa on tiheda põõsa südames üsna maadligi - nii madalal, et hein varjab. Sellised põõsad on linnast otsas...


Kukk on kah ammu pajas (vt eelmist lugu), aga möödunud nädalast praeguseni on meie ja jõe vahel platsil käinud Viimne Puhastus. (Kes veel ei tea: me elame otse uue Turusilla ülejõe-poolsema otsa kohal teispool Pikka tänavat.) Omaaegne mustlaste lobudik, kus narkarid käisid kraami ostmas, lammutati juba ammu. Nüüd võeti maha see kollane kuke-majapidamine, mis oli Ankru kõrval, jõele kõige ligemal. Ja suur õunaaed. Ja suured kased ja vaher ja sirelihekk. Ja siis see Paju tn esimene maja Kanali otsa kohalt, kus suvel käis kogu aeg mingi pannautode putitamine, õhtuti grillimine ja akordionimäng.

Selle lagedaks jäänd mittekorrapärase hulknurga peale ehitatakse tänavu valmis ilmatu lahmakas kolmekordset kauplusbüroospaaelamuhotelli. Lahmak saab asuma meie ja jõe vahel. Kuna on kolmekordne, siis nende aknad on meie kõrgusel ja mingit vaadet jõele enam ei ole. Vähe sellest. Nad ehitavad lahmakule peale 15-kordse hotellitorni.

Käisin mullu kevadel linnaplaneerijatelt uurimas, mis värk tuleb. Näidati pilti ja maketti ja siis oli neil käes lahtine tikutopsitaoline õhuke ristkülik - paigutasid seda maketil kolmekordse peale sinna ja tänna ja ütlesid, et pole täpselt otsustatud, kuidas see paiknema saab. Tartu Postimehes hiljuti oli, et siiski mitte teega paralleelselt, vaid risti. Mis tähendab, et meilt ei võeta kogu lõuna-õhtupäikest ära, vaid ainult osa.


Aga see pole vist veel kõik. Vahetult silla otsa juurde pidi veel mingi büroo- ja elumaja tulema. Kuhugi vetelpääste kõrvale või taha.

Aru ma ei saa, kuhu pannakse kõik need autod, millega tullakse neisse uutesse majadesse tööle, koju, hotelli, poodi jne. Suvel on praegugi terve Pika tn serv Kanali ääres tihedalt autosid täis, pool kõnnniteed sealhulgas.

MILLE KURADI PÄRAST PEAB BÜROOSID TEGEMA ROHELISSE PUHKETSOONI - mida varemalt ja üldplaneeringu järgi vist praegugi see jõekallas ja Kanali ümbrus peaks olema??

Aga ikkagi ma ei kavatse siit kuhugi kolida. Meie ühistu peaks meie siseõuele puldiga käsutatava tõkkepuu ette tegema, muidu uputavad need ületee-majade autod meid ka tulevikus ära. Ja oma tänavapoolsed aknad tuleks ära vahetada. Toonitud peegelklaas?

Kanad tervitavad lapsepõlvest

Ma pean ära rääkima nostalgilise loo, kuidas (supi)kanad mulle sel talvel lapsepõlve meelde tõid ja perekonna menüüs koha hõivasid.

Sestsaadik kui meil kõiksugu broilereid, rinnakuid, maitsestatud koibi, tiibu, ahjukanu jne müüakse, pole mul nn supikana vastu huvi olnud. Kohe mitukümmend aastat.

Siis tuli kohutav mõrv. Lõunaleht (vt www.lounaleht.ee), kus ma Võrus töötan, sai vihje, et Põlvamaal Peri POÜs, mis toodab mune, hävitatakse mitukümmend tuhat kana ja veetakse siis Väike-Maarjasse raipetehasesse.

No nuuskisime ümber kanalate fotograafiga ja leidsime kõige tagumise kanala nuka tagant suure presentfurgooniga traktori, kuhu loobiti midagi sisse. Läksime ligemale. Kanala otsauks oli lahti, säält toodi elusaid kanu kahekaupa välja, teine mees seisis redelil ja toppis rabelevaid linde ülevalt furgooni. Kui paras kiht koos, lasti CO2 sisse. (Balloon ja voolik olid traktori kõrval). Rahu majas ja uus kiht.

No zootehnik, sümpaatne tädi, rääkis kurvalt et masendav jah, aga külmhoone on maast laeni sügavkülmutatud supikana täis, a keegi seda ei taha. Müüvad ise kohapeal 13 kr kilo, ikka keegi ei huvitu. Munakana nn kasulik munemisperiood olla nats üle aasta, umbes 15-kuuselt kanad tapetakse ja uued noorkanad tuuakse nendest vabastet kanalasse, sest nad on juba munemiseas...

Gaasitamine olla Euroopas laialt levind ja igati aktsepteeritud paratamatus. Nemad olla muna-, mitte lihatootja.

Vot selle peale ostsin varsti puhtast kaastundest ja solidaarsusest ühe külmutet supikana puljongi jaoks. Keetma asutud sai siis, kui Mari jõulu ajal Tartus oli. Temal oli idee, et kuna puljongikuubikud ja purgisupid on üldiselt üsna E-aineid täis, siis teeks ise puhta kraami, keedaks hästi kange leeme (laseks veel ära aurata), paneks plasttopsidega sügavkülma ja sealt siis vajadusel võtaks.

No tegime. Kana, kadunuke, kees tundi kolm ja läks aina pisemaks ja sitkemaks. Leem oli pealt paksu rasvakihiga ja mida vähemaks jäi, seda rammusamaks läks. Siis võtsin kana välja, viskasin maitseained-juurikaid-siblat sisse. Karpipaneku jaost sai kõik lisandid välja võetud.

Aga see kana. Seda sai lõigutud ja näritud ja mulje oli täpselt see, mis lapsepõlve kanasöökidel: rinnakult lõigatud purukuiv liha läheb närimisega täiesti maitsetuks saepuruks, koib on sooneline, tiibadelt polegi midagi võtta... A seda supi sisse või salatisse hakkida on OK, rinnakuviiludest saab päris head võileivakatet jne. Ja supid, mis selle leeme baasil tehtud, on super, eriti isetehtud jahu-munaklimpide või nuudlitega.

Siis taipasin, et minu lapsepõlves polnudki teistsuguseid kanu, ei mingeid mahlaka lihaga broilereid ega fileesid. Ja kanad tapeti siis, kui nad olid kasutult vanad, mitte siis, kui munemisgraafik langema hakkas.

Igatahes sestsaadik olen mitu korda supikanast suppi-puljongit teind, viimati Vabriku Aastapäeva pidulikuks õhtusöögiks kodus. Peri POÜ hakkas aga pärast Lõunalehes ilmund lugu (mille koguriigi meedia teemana kohe üles rabas) avaldama kohalikes lehtedes reklaame supikana müümise kohta. - Ma südamest loodan, et neil on nüüd vähem gaasisurma saadetavaid linde ja mõnigi vaeste supiköök, haigla, koolisöökla, hooldekodu jne saab säält Perilt päris odavat, aga head kraami.

Tšikk müts Arturile

Tšikk tähendab siinkohal, et Arturi (5 k) emme (28 a) nägi Chicco lasteriietepoes just sellist kootud mütsi, mis sobiks kevade poole Arturile pähe. Algul maksis müts midagi kakspoolsada krooni, siis hinnati alla ja maksis 160, aga sellised, mis oleks Atsi pähe mahtunud, olid selleks ajaks juba otsas.

Nii me valisime Lianne lõngapoest ise ühe jämedama ja karvasema pvl-lõnga, mis sellise kevadise mütsi jaoks sobiks, ja vanaema viidi Chicco poodi vaatama, milline see müts täpselt on. Lõnga nimi on Sommer Traum (40% pvl, 40% akrüül, 20% polüamiid), vardad umbes 3,5-4.

Ülimalt lihtne müts: Kaks rippuvat kõrva sügavalt pähe tõmmatava pibo küljes. Muster ka lihtne: vasak, kaks paremat, vasak, kaks paremat... Järgmisel real kootakse parempoolsed silmused nagu 1+1 palmik, siis jälle soonikuring, ja jälle palmikukeerud.

Alustada tuleb kõrvadest, mida tegin kaks tükki korraga samal vardal edasi-tagasi kududes (lõngakera seest annab hästi välja õngitseda kera teise otsa). Kõrvad said loodud a 14 silmast, mis teeb kolm täispalmikut ja igas neljas servas kaks parempoolset silma. Kudusin kõrvad umbes nimetissõrme pikkuseks.

Tšikipoe mütsil läksid need kõrvalapatsid kuklas V-kujuliselt lausa serv-serva vastu kokku, a see tundus mulle natuke ebaloogiline, nii et kasvatasin kahe kõrva vahele neli silma (üks palmik pluss mõlemale poole üks vasak silm). Kudusin kasvatatud silmadele jrgm kõrva kohe kõrvale ja siis pahempidirea tagasi ka. Edasi tuleb ringiratast kudumine.

Nüüd tuleb mütsi täislaius välja arvutada ja vajalik silmade hulk luua. Mina lõin nii, et igale vardale tuli 18 silma - eeldan, et Atsi peaümbermõõt on u 43-44 cm. Emme mõõtis tal ära mütsi sügavuse jaoks, kui palju on maad kulmudest nonde kahe pööriseni, mis on pea kuklapoolel udusulgede sees - 19 cm.

Kulmude kohale jääval osal kudusin kõigepealt 5 rida 1v-2p-1v soonikut, jätkates ringi tagumises osas palmikutega, ja siis hakkasin ümberringi palmikuid ehk keerutusi tegema.

Kudusin täiesti sirget toru, kuni umbes 5 enne lõppu kokku võtma hakkasin. Enamvähem huupi sai võetud, kõigepealt palmikud (alles jäi 1-1 soonik), siis nii, et peale jäi pigem parempoolseid kui pahempidiseid - ma võtan alati paremat pidi kokku ja silmustele vasakult, mitte paremalt varrast sisse torgates.

Ja lõpuks veel tutt. Mis peab olema sobivas teises toonis.

Kui neid tüütuid palmikukeerutusi poleks, valmis selline müts ilmselt umbes kolme tunniga. Ja aru ma ei saa, mis siin 250 krooni võib maksta!

Tegelikult ma arvan, selline sobib vabalt ka suurtele inimestele. Pole võimatu, et veel keegi saab sellise...

nõelumise asemel

Tänavuse talve uudisteema on viltimine. Kinkisin viieaastasele õetütrele jõuluks raamatu "Viltimine". Ja kuu aega hiljem ostsin endale ka. Veel ostsin kolm viltimisnõela (Abakhan, 57.-) ja ligi pool kilo eri värvi villaloori (Tartu turg, lõngavahetuspood, suur kilekotitäis saja krooni eest).

Tegelikult raamatu ja nõelte soetamise ajendas osalemine Tartu villapäevadel viltimistunnis. Esimene iseseisev töö omaenese tarkusest oli katse purukatkisi sokitaldu märgviltimisega uueks sussipõhjaks saada.
Tulemus: ühe jala sokk oli enam-vähem, teine loperdas. Kuivatasin värgi ära, loperdas endiselt.

Siis võtsin vana poroloonist vanninuustikud, torkasin selle soki sisse, laotasin sokipõhja veelkord väljastpoolt villaga üle ja asusin nõelaga sorkima. Loperdavad servad lasid end ka ilusti soki külge kinni torkida, tõmbasid veel ilusti tihkeks ja parajaks. Nüüd pöörasin soki pahupidi ja kiskusin nuustiku põhja küljest lahti. Kordasin torkimist uue villakihiga pahupoolel.
Tulemus: sooja paksu ja tugeva tallaga talvekapukad, mis kõlbavad ka kummikuga käia.

Sama "viltparandustehnikat" (kuiv vilt, poroloon sisse ja nõelaga tihedaks torkida) õnnestus edukalt kasutada kinnaste, kootud toasusside, isegi sõrmikute puhul.

Teine valmistöö on suurtest sinimustvalgetest viltpallikestest pärlid. Need on märgtehnikas tugeva seebilahusega peo vahel rullitud, kuivanult ajasin musta lõnga taha, pannes vildimunade vahele savist "seibe", mis mingitest lagunenud keraamilistest pärlitest järele olid jäänud. Valmis on munad ka kõrvarõngaste jaoks, millele tuleks abakhanist konksud otsida.

Viltimisnõelaga on igasugused nõelumistööd tuhat korda huvitavamad kui nüri nõelumine tavalise sukanõelaga. Loodan, et ma oma talvemantli koiaugu ka tumerohelise vildiga saan ära parandatud.