Jääminek

Kevad.
Eile käisin LõunaLehe jääsulamisloo jaoks Võrus Tamula ääres tolle järve jääsulamise seisu pildistamas (ehkki lugu oli Peipsis jääle mineku ärakleelamisest jmt).
Ilm ilus, soe, päikeseline, rannas liiv tahe ja jää ilusti kaldaservast juba ära sulanud, paari meetri jagu. Kaugemal jääl sirasid kaldalt sinna katki pekstud pudelite killud. Jää sulab ja klaasikillud vajuvad ilusasti põhja.
Jutt on linna supelrannast, aeglaselt sügavamaks minevas järves on just sääl servas mudilaste sulistamise ala...

Talnas nõela otsimas. Kevadised vildid

Pisi-Artur sai vanaemalt endale poole aasta juubeli ja kevade alguse puhul vildid. Sest tema kombedel pole sussiosa ja sooje saapaid tal ka pole. Sokkidest nagu vähe ja ühed lambanahksed kapukad, mis seni jalga käisid, olid väikeseks jäänud.
Ime küll, aga isetehtud vildid läksid päris ilusti jalga. Viimistluse ja kinnituse tegemise olin jätnud Tallinnasse teha, lõng ilusti kaasas ja. Et lõikan näiteks ette lõhe sisse (või küljele) ja sinna paneme paela nagu kingadel. Või õmbleme servade külge kinni.
Vot ja tegemata jäi see viimistlus, sest Mari majapidamisest ei suutnud me ööpäeva jooksul leida lõnga jaoks sukanõela. - Otsi sa Tallinnast nõela, hullem kui heinakuhi!
Aga papusid tehakse nii.

Raamatu järgi peaks asi algselt olema kuni 1/3 võrra vajaminevast suurem, sest vanutamisel läheb vilt kokku.

* Lõikasin papist kaks papumaketti.
* Harutasin valgest villaloorist parajaid rebitud tükke. Viis õhukest kihti üksteise peale - kiudu arvestades iga kiht eelmisega risti, siis nad segunevad paremini. Kihtide vahele võib mustriks igasugu värvilisi lõngajuppe, villatutse jmt panna, need vanuvad vildi sisse.
* Panin papist papupildi villakuhja peale. Võtsin kausiga kuuma vett ja majapidamis-seebi. Seebi ja veega pihkude vahel paksu vahtu tehes silitasin villahunniku servad papi servade peale.
* Ladusin selle kõige peale eelkirjeldet viisil teise kuhja villaloori tükke.

* Tegin pealt nats märjaks, et vill kinnituks. Keerasin portsu ümber (st alumine pool üles), murdsin taas villaservad papu peale ja hakkasin vee ja seebiga siluma. Peoga hõõrudes - ikka servadest keskelepoole kokku.
* Nii tegin vaheldumisi mõlemalt poolt sel tasapinnalisel papul, vahepeal võtsin kätte ja silusin ilusti servi, et seal mingeid tolknevaid sakke poleks. Nii ka teine papu. Algul tundub, et vill on igavesti lotendav ja vormitu, aga kui seda peoga vanutamist on tükk aega tehtud, siis tõmbub juba vildi moodi ollus ilusti pappvormi ümber.
*Nüüd lõikasin papud pealt lahti (st sealt, kust jalg sisse torgatakse) ja kiskusin papi välja.

* Järgmiseks tuli vanutamine. Lõikasin tüllist tasapinnalised papukujud ja toppisin mõlemale sisse. Võtsin käteräti, selle peale laotasin tülli ja selle peale panin papud - ikka tasapinnalisena.(Tüll on sünteetika ja siis ei vanu kaks kihti kokku.) Keerasin kõik selle (papud sees, tüll ja rätt ümber) ümber harjavarre ja nööriga kinni. Siis veeretasin vastu põrandat surudes nagu taignarulli. Korda koplmkümmend.
* Harutasin kõik lahti, panin sussid 90 kraadi teistpidi, uuesti kõik ümber harjavarre ja uus rullimine. Vilt vanub lühemaks rullimise suunas ja nii saab mõlemat pidi ühtlaseks.

* Vanutatud sussid olid juba tüki tihkemad. Nüüd tuli lõplik vormimine. Olin penoplastist noaga välja lõigand papude sisud - nii umbes labajala kujuga, vt ülemist pilti. Toppisin need papudesse, eriti sikutades nina- ja kannaosa osa ruumiliseks, st lapikumaks. Ja siis silusin märjalt ja seebiselt vormi peal papusid veel ja veel, kuni kujuga enam-vähem rahul olin ja vilt sai ilusti ühtlane.
NB! Ahjah, mustri tegin ka: kui noid algseid villaloori kuhjasid sai tehtud, siis panin välimisse kihti pisut pruuni ja musta villa. Tulemus sai väikeste ebamääraste laigukestega - nagu lehm või eesti hagijas.

Papu varreosa sai nats liiga lai, aga kui olnuks kitsam, siis oleks Atsi jalga paha sisse toppida, ta
ju ei lükka seda ise sisse. Paelad või kumm või takjakrõps vms peaks laiuse probleemi kõrvaldama.
Talnas viskasime sussid veel korraks pesumasinasse ja tsentrifuugimisse ka. Oluliselt midagi ei muutunud, kuju ei moondunud, aga justkui kohevamaks ja pehmemaks läks.

Viltasju on võimalik teha küll!

Ei ööbikut, ei kukke

Kui me 15 aastat tagasi veebruaris siia Pikale tänavale kolisime, ei väsinud me Mariga õhtuti ülejõe-agulis hulkumast, imestamast ja imetlemast, et See Kõik on Tartu. Poole kilomeetri kaugusel on kesklinn, akna all linna üks peamagistraale - ja meil rõkkas mais-juunis kõik ööbikutest. Ühes neist puumajades, mis jäi meie ja Emajõe vahele, kires varaommikuti kukk ja päeval kõkutasid kanad.

Jah, selline oli Eesti suuruselt teine linn.

Enne viimatisi kohalikke valimisi 2005 sügisel otsustasid linnaametnikud teenida rahvalt plusse sellega, et puhastasid Emajõe kaldad võsast. Ujulast Ihasteni, praktiliselt. Kanali ja Emajõe vahe ka kõik lagedaks. Helistasin abilinnapea Aherile - jätke no mõned puhmad ööbikule. kiitis takka, et oi muidugi. Ja ikka võeti kõik maja.

Kevadel ei olnud enam ühtki ööbikut. Õieti oli - läbilennul paaril õhtul. Aga pesa nad siia enam teha ei saanud. Ööbiku pesa on tiheda põõsa südames üsna maadligi - nii madalal, et hein varjab. Sellised põõsad on linnast otsas...


Kukk on kah ammu pajas (vt eelmist lugu), aga möödunud nädalast praeguseni on meie ja jõe vahel platsil käinud Viimne Puhastus. (Kes veel ei tea: me elame otse uue Turusilla ülejõe-poolsema otsa kohal teispool Pikka tänavat.) Omaaegne mustlaste lobudik, kus narkarid käisid kraami ostmas, lammutati juba ammu. Nüüd võeti maha see kollane kuke-majapidamine, mis oli Ankru kõrval, jõele kõige ligemal. Ja suur õunaaed. Ja suured kased ja vaher ja sirelihekk. Ja siis see Paju tn esimene maja Kanali otsa kohalt, kus suvel käis kogu aeg mingi pannautode putitamine, õhtuti grillimine ja akordionimäng.

Selle lagedaks jäänd mittekorrapärase hulknurga peale ehitatakse tänavu valmis ilmatu lahmakas kolmekordset kauplusbüroospaaelamuhotelli. Lahmak saab asuma meie ja jõe vahel. Kuna on kolmekordne, siis nende aknad on meie kõrgusel ja mingit vaadet jõele enam ei ole. Vähe sellest. Nad ehitavad lahmakule peale 15-kordse hotellitorni.

Käisin mullu kevadel linnaplaneerijatelt uurimas, mis värk tuleb. Näidati pilti ja maketti ja siis oli neil käes lahtine tikutopsitaoline õhuke ristkülik - paigutasid seda maketil kolmekordse peale sinna ja tänna ja ütlesid, et pole täpselt otsustatud, kuidas see paiknema saab. Tartu Postimehes hiljuti oli, et siiski mitte teega paralleelselt, vaid risti. Mis tähendab, et meilt ei võeta kogu lõuna-õhtupäikest ära, vaid ainult osa.


Aga see pole vist veel kõik. Vahetult silla otsa juurde pidi veel mingi büroo- ja elumaja tulema. Kuhugi vetelpääste kõrvale või taha.

Aru ma ei saa, kuhu pannakse kõik need autod, millega tullakse neisse uutesse majadesse tööle, koju, hotelli, poodi jne. Suvel on praegugi terve Pika tn serv Kanali ääres tihedalt autosid täis, pool kõnnniteed sealhulgas.

MILLE KURADI PÄRAST PEAB BÜROOSID TEGEMA ROHELISSE PUHKETSOONI - mida varemalt ja üldplaneeringu järgi vist praegugi see jõekallas ja Kanali ümbrus peaks olema??

Aga ikkagi ma ei kavatse siit kuhugi kolida. Meie ühistu peaks meie siseõuele puldiga käsutatava tõkkepuu ette tegema, muidu uputavad need ületee-majade autod meid ka tulevikus ära. Ja oma tänavapoolsed aknad tuleks ära vahetada. Toonitud peegelklaas?

Kanad tervitavad lapsepõlvest

Ma pean ära rääkima nostalgilise loo, kuidas (supi)kanad mulle sel talvel lapsepõlve meelde tõid ja perekonna menüüs koha hõivasid.

Sestsaadik kui meil kõiksugu broilereid, rinnakuid, maitsestatud koibi, tiibu, ahjukanu jne müüakse, pole mul nn supikana vastu huvi olnud. Kohe mitukümmend aastat.

Siis tuli kohutav mõrv. Lõunaleht (vt www.lounaleht.ee), kus ma Võrus töötan, sai vihje, et Põlvamaal Peri POÜs, mis toodab mune, hävitatakse mitukümmend tuhat kana ja veetakse siis Väike-Maarjasse raipetehasesse.

No nuuskisime ümber kanalate fotograafiga ja leidsime kõige tagumise kanala nuka tagant suure presentfurgooniga traktori, kuhu loobiti midagi sisse. Läksime ligemale. Kanala otsauks oli lahti, säält toodi elusaid kanu kahekaupa välja, teine mees seisis redelil ja toppis rabelevaid linde ülevalt furgooni. Kui paras kiht koos, lasti CO2 sisse. (Balloon ja voolik olid traktori kõrval). Rahu majas ja uus kiht.

No zootehnik, sümpaatne tädi, rääkis kurvalt et masendav jah, aga külmhoone on maast laeni sügavkülmutatud supikana täis, a keegi seda ei taha. Müüvad ise kohapeal 13 kr kilo, ikka keegi ei huvitu. Munakana nn kasulik munemisperiood olla nats üle aasta, umbes 15-kuuselt kanad tapetakse ja uued noorkanad tuuakse nendest vabastet kanalasse, sest nad on juba munemiseas...

Gaasitamine olla Euroopas laialt levind ja igati aktsepteeritud paratamatus. Nemad olla muna-, mitte lihatootja.

Vot selle peale ostsin varsti puhtast kaastundest ja solidaarsusest ühe külmutet supikana puljongi jaoks. Keetma asutud sai siis, kui Mari jõulu ajal Tartus oli. Temal oli idee, et kuna puljongikuubikud ja purgisupid on üldiselt üsna E-aineid täis, siis teeks ise puhta kraami, keedaks hästi kange leeme (laseks veel ära aurata), paneks plasttopsidega sügavkülma ja sealt siis vajadusel võtaks.

No tegime. Kana, kadunuke, kees tundi kolm ja läks aina pisemaks ja sitkemaks. Leem oli pealt paksu rasvakihiga ja mida vähemaks jäi, seda rammusamaks läks. Siis võtsin kana välja, viskasin maitseained-juurikaid-siblat sisse. Karpipaneku jaost sai kõik lisandid välja võetud.

Aga see kana. Seda sai lõigutud ja näritud ja mulje oli täpselt see, mis lapsepõlve kanasöökidel: rinnakult lõigatud purukuiv liha läheb närimisega täiesti maitsetuks saepuruks, koib on sooneline, tiibadelt polegi midagi võtta... A seda supi sisse või salatisse hakkida on OK, rinnakuviiludest saab päris head võileivakatet jne. Ja supid, mis selle leeme baasil tehtud, on super, eriti isetehtud jahu-munaklimpide või nuudlitega.

Siis taipasin, et minu lapsepõlves polnudki teistsuguseid kanu, ei mingeid mahlaka lihaga broilereid ega fileesid. Ja kanad tapeti siis, kui nad olid kasutult vanad, mitte siis, kui munemisgraafik langema hakkas.

Igatahes sestsaadik olen mitu korda supikanast suppi-puljongit teind, viimati Vabriku Aastapäeva pidulikuks õhtusöögiks kodus. Peri POÜ hakkas aga pärast Lõunalehes ilmund lugu (mille koguriigi meedia teemana kohe üles rabas) avaldama kohalikes lehtedes reklaame supikana müümise kohta. - Ma südamest loodan, et neil on nüüd vähem gaasisurma saadetavaid linde ja mõnigi vaeste supiköök, haigla, koolisöökla, hooldekodu jne saab säält Perilt päris odavat, aga head kraami.