Kanad tervitavad lapsepõlvest

Ma pean ära rääkima nostalgilise loo, kuidas (supi)kanad mulle sel talvel lapsepõlve meelde tõid ja perekonna menüüs koha hõivasid.

Sestsaadik kui meil kõiksugu broilereid, rinnakuid, maitsestatud koibi, tiibu, ahjukanu jne müüakse, pole mul nn supikana vastu huvi olnud. Kohe mitukümmend aastat.

Siis tuli kohutav mõrv. Lõunaleht (vt www.lounaleht.ee), kus ma Võrus töötan, sai vihje, et Põlvamaal Peri POÜs, mis toodab mune, hävitatakse mitukümmend tuhat kana ja veetakse siis Väike-Maarjasse raipetehasesse.

No nuuskisime ümber kanalate fotograafiga ja leidsime kõige tagumise kanala nuka tagant suure presentfurgooniga traktori, kuhu loobiti midagi sisse. Läksime ligemale. Kanala otsauks oli lahti, säält toodi elusaid kanu kahekaupa välja, teine mees seisis redelil ja toppis rabelevaid linde ülevalt furgooni. Kui paras kiht koos, lasti CO2 sisse. (Balloon ja voolik olid traktori kõrval). Rahu majas ja uus kiht.

No zootehnik, sümpaatne tädi, rääkis kurvalt et masendav jah, aga külmhoone on maast laeni sügavkülmutatud supikana täis, a keegi seda ei taha. Müüvad ise kohapeal 13 kr kilo, ikka keegi ei huvitu. Munakana nn kasulik munemisperiood olla nats üle aasta, umbes 15-kuuselt kanad tapetakse ja uued noorkanad tuuakse nendest vabastet kanalasse, sest nad on juba munemiseas...

Gaasitamine olla Euroopas laialt levind ja igati aktsepteeritud paratamatus. Nemad olla muna-, mitte lihatootja.

Vot selle peale ostsin varsti puhtast kaastundest ja solidaarsusest ühe külmutet supikana puljongi jaoks. Keetma asutud sai siis, kui Mari jõulu ajal Tartus oli. Temal oli idee, et kuna puljongikuubikud ja purgisupid on üldiselt üsna E-aineid täis, siis teeks ise puhta kraami, keedaks hästi kange leeme (laseks veel ära aurata), paneks plasttopsidega sügavkülma ja sealt siis vajadusel võtaks.

No tegime. Kana, kadunuke, kees tundi kolm ja läks aina pisemaks ja sitkemaks. Leem oli pealt paksu rasvakihiga ja mida vähemaks jäi, seda rammusamaks läks. Siis võtsin kana välja, viskasin maitseained-juurikaid-siblat sisse. Karpipaneku jaost sai kõik lisandid välja võetud.

Aga see kana. Seda sai lõigutud ja näritud ja mulje oli täpselt see, mis lapsepõlve kanasöökidel: rinnakult lõigatud purukuiv liha läheb närimisega täiesti maitsetuks saepuruks, koib on sooneline, tiibadelt polegi midagi võtta... A seda supi sisse või salatisse hakkida on OK, rinnakuviiludest saab päris head võileivakatet jne. Ja supid, mis selle leeme baasil tehtud, on super, eriti isetehtud jahu-munaklimpide või nuudlitega.

Siis taipasin, et minu lapsepõlves polnudki teistsuguseid kanu, ei mingeid mahlaka lihaga broilereid ega fileesid. Ja kanad tapeti siis, kui nad olid kasutult vanad, mitte siis, kui munemisgraafik langema hakkas.

Igatahes sestsaadik olen mitu korda supikanast suppi-puljongit teind, viimati Vabriku Aastapäeva pidulikuks õhtusöögiks kodus. Peri POÜ hakkas aga pärast Lõunalehes ilmund lugu (mille koguriigi meedia teemana kohe üles rabas) avaldama kohalikes lehtedes reklaame supikana müümise kohta. - Ma südamest loodan, et neil on nüüd vähem gaasisurma saadetavaid linde ja mõnigi vaeste supiköök, haigla, koolisöökla, hooldekodu jne saab säält Perilt päris odavat, aga head kraami.