Talnas nõela otsimas. Kevadised vildid
Pisi-Artur sai vanaemalt endale poole aasta juubeli ja kevade alguse puhul vildid. Sest tema kombedel pole sussiosa ja sooje saapaid tal ka pole. Sokkidest nagu vähe ja ühed lambanahksed kapukad, mis seni jalga käisid, olid väikeseks jäänud.
Ime küll, aga isetehtud vildid läksid päris ilusti jalga. Viimistluse ja kinnituse tegemise olin jätnud Tallinnasse teha, lõng ilusti kaasas ja. Et lõikan näiteks ette lõhe sisse (või küljele) ja sinna paneme paela nagu kingadel. Või õmbleme servade külge kinni.
Vot ja tegemata jäi see viimistlus, sest Mari majapidamisest ei suutnud me ööpäeva jooksul leida lõnga jaoks sukanõela. - Otsi sa Tallinnast nõela, hullem kui heinakuhi!
Aga papusid tehakse nii.
Raamatu järgi peaks asi algselt olema kuni 1/3 võrra vajaminevast suurem, sest vanutamisel läheb vilt kokku.
* Lõikasin papist kaks papumaketti.
* Harutasin valgest villaloorist parajaid rebitud tükke. Viis õhukest kihti üksteise peale - kiudu arvestades iga kiht eelmisega risti, siis nad segunevad paremini. Kihtide vahele võib mustriks igasugu värvilisi lõngajuppe, villatutse jmt panna, need vanuvad vildi sisse.
* Panin papist papupildi villakuhja peale. Võtsin kausiga kuuma vett ja majapidamis-seebi. Seebi ja veega pihkude vahel paksu vahtu tehes silitasin villahunniku servad papi servade peale.
* Ladusin selle kõige peale eelkirjeldet viisil teise kuhja villaloori tükke.
* Tegin pealt nats märjaks, et vill kinnituks. Keerasin portsu ümber (st alumine pool üles), murdsin taas villaservad papu peale ja hakkasin vee ja seebiga siluma. Peoga hõõrudes - ikka servadest keskelepoole kokku.
* Nii tegin vaheldumisi mõlemalt poolt sel tasapinnalisel papul, vahepeal võtsin kätte ja silusin ilusti servi, et seal mingeid tolknevaid sakke poleks. Nii ka teine papu. Algul tundub, et vill on igavesti lotendav ja vormitu, aga kui seda peoga vanutamist on tükk aega tehtud, siis tõmbub juba vildi moodi ollus ilusti pappvormi ümber.
*Nüüd lõikasin papud pealt lahti (st sealt, kust jalg sisse torgatakse) ja kiskusin papi välja.
* Järgmiseks tuli vanutamine. Lõikasin tüllist tasapinnalised papukujud ja toppisin mõlemale sisse. Võtsin käteräti, selle peale laotasin tülli ja selle peale panin papud - ikka tasapinnalisena.(Tüll on sünteetika ja siis ei vanu kaks kihti kokku.) Keerasin kõik selle (papud sees, tüll ja rätt ümber) ümber harjavarre ja nööriga kinni. Siis veeretasin vastu põrandat surudes nagu taignarulli. Korda koplmkümmend.
* Harutasin kõik lahti, panin sussid 90 kraadi teistpidi, uuesti kõik ümber harjavarre ja uus rullimine. Vilt vanub lühemaks rullimise suunas ja nii saab mõlemat pidi ühtlaseks.
* Vanutatud sussid olid juba tüki tihkemad. Nüüd tuli lõplik vormimine. Olin penoplastist noaga välja lõigand papude sisud - nii umbes labajala kujuga, vt ülemist pilti. Toppisin need papudesse, eriti sikutades nina- ja kannaosa osa ruumiliseks, st lapikumaks. Ja siis silusin märjalt ja seebiselt vormi peal papusid veel ja veel, kuni kujuga enam-vähem rahul olin ja vilt sai ilusti ühtlane.
NB! Ahjah, mustri tegin ka: kui noid algseid villaloori kuhjasid sai tehtud, siis panin välimisse kihti pisut pruuni ja musta villa. Tulemus sai väikeste ebamääraste laigukestega - nagu lehm või eesti hagijas.
Papu varreosa sai nats liiga lai, aga kui olnuks kitsam, siis oleks Atsi jalga paha sisse toppida, ta
ju ei lükka seda ise sisse. Paelad või kumm või takjakrõps vms peaks laiuse probleemi kõrvaldama.
Talnas viskasime sussid veel korraks pesumasinasse ja tsentrifuugimisse ka. Oluliselt midagi ei muutunud, kuju ei moondunud, aga justkui kohevamaks ja pehmemaks läks.
Viltasju on võimalik teha küll!
