nõelumise asemel

Tänavuse talve uudisteema on viltimine. Kinkisin viieaastasele õetütrele jõuluks raamatu "Viltimine". Ja kuu aega hiljem ostsin endale ka. Veel ostsin kolm viltimisnõela (Abakhan, 57.-) ja ligi pool kilo eri värvi villaloori (Tartu turg, lõngavahetuspood, suur kilekotitäis saja krooni eest).

Tegelikult raamatu ja nõelte soetamise ajendas osalemine Tartu villapäevadel viltimistunnis. Esimene iseseisev töö omaenese tarkusest oli katse purukatkisi sokitaldu märgviltimisega uueks sussipõhjaks saada.
Tulemus: ühe jala sokk oli enam-vähem, teine loperdas. Kuivatasin värgi ära, loperdas endiselt.

Siis võtsin vana poroloonist vanninuustikud, torkasin selle soki sisse, laotasin sokipõhja veelkord väljastpoolt villaga üle ja asusin nõelaga sorkima. Loperdavad servad lasid end ka ilusti soki külge kinni torkida, tõmbasid veel ilusti tihkeks ja parajaks. Nüüd pöörasin soki pahupidi ja kiskusin nuustiku põhja küljest lahti. Kordasin torkimist uue villakihiga pahupoolel.
Tulemus: sooja paksu ja tugeva tallaga talvekapukad, mis kõlbavad ka kummikuga käia.

Sama "viltparandustehnikat" (kuiv vilt, poroloon sisse ja nõelaga tihedaks torkida) õnnestus edukalt kasutada kinnaste, kootud toasusside, isegi sõrmikute puhul.

Teine valmistöö on suurtest sinimustvalgetest viltpallikestest pärlid. Need on märgtehnikas tugeva seebilahusega peo vahel rullitud, kuivanult ajasin musta lõnga taha, pannes vildimunade vahele savist "seibe", mis mingitest lagunenud keraamilistest pärlitest järele olid jäänud. Valmis on munad ka kõrvarõngaste jaoks, millele tuleks abakhanist konksud otsida.

Viltimisnõelaga on igasugused nõelumistööd tuhat korda huvitavamad kui nüri nõelumine tavalise sukanõelaga. Loodan, et ma oma talvemantli koiaugu ka tumerohelise vildiga saan ära parandatud.